Kloostri ajalugu
Apostel Andrease kirik
Reomäe klooster asub Saaremaal Reo külas, Kuressaarest kümme kilomeetrit Kuivastu suunas. Kloostri peakirik on pühitsetud püha apostel Andreas Esmakutsutu mälestusele. 1840. aastatel toimus Saaremaal massiline pöördumine luteri kirikust õigeusu kirikusse. Ränne jätkus sajandi lõpuni, mil ligi nelikümmend protsenti saare elanikest olid õigeusu kiriku liikmed. Kuna Saaremaal oli varasemalt olnud vaid üks Kuressaare Püha Nikolause kirikus kooskäiv kogudus, tekkis kiiresti vajadus luua uusi kogudusi ka Saaremaa teistesse piirkondadesse. Reomäe kogudus asutati 1849. aastal Püha ja Valjala piirkonna õigeusklike teenimiseks.
Enam kui tuhande liikmega koguduse esimene jumalateenistus peeti 1. jaanuaril 1850. Teenistusi peeti Reo kroonumõisast renditud ruumides kuni kiriku valmimiseni 1873. aastal. See, nagu üheksa teist samal aastal Saaremaal ja Muhus valminud õigeusu kirikut, ehitati Riia arhitekt Heinrich Scheeli jooniste järgi. Riia ja Miitavi piiskop Veniamin, kes oli 1849. aastal koguduse esimene preester, pühitses kiriku 30. novembril 1873 püha apostel Andreas Esmakutsutu mälestuseks. Koguduse vajadusteks määrati ka kalmistu, ehitati preestrimaja koos kõrvalhoonete ja kooliga, mis on kasutuses tänaseni. Esimese maailmasõja ajal, 1915. aasta augustis evakueeriti kõigi kirikute kellad Saaremaalt Venemaale, kuid mingil põhjusel lubati Reomäe kiriku kellad oma kohale jätta. Reomäe kirik on ainus kirik Saaremaal, kus on alles originaalsed kirikukellad, mis kutsuvad tänini kirikulisi jumalateenistusele.
Ametlikult ei lakanud Reomäe kogudus nõukogude okupatsiooni ajal kunagi tegutsemast, vaid jäi endiselt toimivaks. Pärast viimase preestri, isa Vassili Tammistu surma 1955. aastal ei olnud kirikul aga enam oma preestrit. Pärast seda käisid aeg-ajalt Reomäel jumalateenistusi pidamas preestrid naaberkihelkondadest, peamiselt Kuressaarest, kuid kirik lagunes. 1990. aastatel, pärast Eesti taasiseseisvumist, hakati Reomäel jumalateenistusi pidama veidi sagedamini.
Reomäe skiita rajamine
Reomäe skiita asutati algselt Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanuse algatusel koostöös Kreeka Anatoli-Agias asuva Aulise Eelkäija kloostriga. 2007. aasta novembris küsis metropoliit Stefanos kloostriülemalt, iguumenja Theodektilt, kas klooster saaks aidata luua Eesti Apostlik-Õigeusu kirikuga seotud nunnakloostri Kõnealusel kloostril Kreekas oli juba Eestiga seos olemas – tänu seal elavale Eestist pärit nunnale Theofilile. Kloostriülem Theodekti ja kohaliku piiskopi, Dimitriase ja Almirose metropoliit Ignatiose õnnistusel kolisid esimesed nunnad Kreekast Saaremaale Ööriku kiriku kõrval asuvasse endisesse köstrimajja 2009. aasta juunis.
Kloostrielu Öörikul osutus aga võimatuks, seega hakkasid õed otsima kloostrile uut kohta, mis leiti Reomäe apostel Andrease kiriku õuelt. Õed renoveerisid Reomäe koguduse vana preestrimaja kloostri peahooneks ja aida tööruumideks ning tegid ka kirikus vajalikke renoveerimistöid. Samuti puhastati ja renoveeriti võssa kasvanud siseõu. Pärast peahoone renoveerimise lõppu kolisid õed Reomäele ja metropoliit Stefanus õnnistas renoveeritud ruumid 2012. aasta juunis.
Kuna kloostri õed allusid endiselt oma Kreeka emakloostrile, ei olnud see veel päris klooster, vaid väiksem kloostriüksus ehk teise kloostri alluvuses olev skiita. Seda tunti Püha Eelkäija skiitana ja selle ülem oli nunn Theofili.
Uue kloostri asutamine
2023. aasta veebruaris teatasid tolleaegse skiita õed soovist kolida tagasi Kreeka emakloostrisse. Metropoliit Stefanus palus kloostrielu jätkamiseks abi Soome munkpreester Damaskinosilt (praegune Haapsalu piiskop), kes kuulus toona Kreeka Athose mäel asuva Xenophontose kloostri vennaskonda. Et üks munkpreester Damaskinose vaimulikest tütardest oli juba avaldanud soovi astuda tema vaimse juhendamise all kloostriellu, sai kloostri tegevuse jätkamine võimalikuks. Pärast kloostrielu tundmaõppimist Põhja-Kreekas Akritohori külas asuvas Xenophontose kloostri sõsarkloostris, kolis esimene kuuletuja 2024. aasta märtsis Reomäele. Sama aasta juunis pühitseti ta nunnaks nimega õde Porfyria. See oli väidetavalt esimene nunnaks pühitsemine Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus pärast iseseisvuse taastamist.
2024. aasta novembris muutis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik kloostri staatuse skiitast kloostriks, kuna see ei allu enam ühelegi teisele kloostrile ega oma kirikuadministratiivseid suhteid teiste riikidega. Seoses staatuse muutusega muudeti ka kloostri nime. Traditsiooniliselt nimetatakse kloostrit pühaku või püha järgi, kellele kloostri peakirik on pühendatud, seega lisati uude nimesse Reomäe kiriku kaitsepühak, püha apostel Andreas. Kloostri ajaloo auks mainitakse nimes ka aulist Eelkäijat. Kloostri ametlikuks nimeks sai Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Aulise Eelkäija Ristija Johannese ja Püha Apostel Andreas Esmakutsutu Püha Klooster Reomäel.